Esitlusi digiruumis on läbi viimase kalendriaasta nähtud nüüd mitmesuguseid. Ma ei usu, et kriitiliste põhjustena oleks süüdi vaid kasvav digiväsimus. Või vähene ettevalmistus. Ehk on võlusõnaks kohandada esitluse sisu läbi strateegia aluste: mõtestades iga esitluse läbi kui strateegilise tööriista millegi saavutamiseks!
Kasutasin Tuckmani jaotust, et mõtestada esinemisruumis märgatud sarnast jagunemist:
Eitajad. Need, kes ei usu, et slaididele mineva info mahalugemiseks pole enam vaja digiruumis inimestena kohtuda. Piisab kui saadame esitluse iseseisvaks tutvumiseks. Kutsude üles midagi saadava teadmisega peale hakkama.
Vastutöötajad. Need, kes küll kuulavad uutest võimalustest slaidide loomise asemel, ent ke koheselt muudatuste valu ja võlu tundes teatavad: meie ektori see ei tööta.. Ei tööta mis? Soov oma teadmised või ettepanekud teise osapooleni viia? Või ei tööta soov uskuda muudatuste vajadust?
Kohanejad: Need, kes on lõpetanud slaididelt ümberjutustamise, on lühendanud lauseid, teevad tempovahetusi jutus ja info jagamisel ning mõtestavad jagatava sisu digiväsimuse all kannatava publikuga. Saates infot ette, kaasates ja jupitades ajalist esitluste mahtu.
Eestvedajad: Need, kes võtavad igat esinemist kui strateegiat: mõtestades läbi, mis on kuulaja kasu, mis on osaleja ja esineja ootus ja kuidas saavad paika väljakutsed, võimalused, valikud. Esineja, kes väärtustab kuulajat ja otsib talle jõukohased kaasamise viisid. Esineja, kes ehitab justkui publiku nähes uue Miski, aidates avastada ja lavastades loovalt. Ning kes veendub, et kohal pole mitte vaid slaidid, vaid ja Mõtte ning Sisu Looja ise.
Kirjutan alla Seth Godinin tänasele blogipostitusele, andes oma professionaalse panuse digiruumis esinemiste mõju kasvatamisele! https://seths.blog/2021/02/strategy-and-tactics-and-powerpoint/