Kohtusin andekuse teemaga ilmselt kusagil oma lapsepõlves. Teadvustama viisil. Usun, et kõik meist on lapsepõlves kuulnud mõnd juhuslikku või oma lähedasi, sõpru noogutades lausuma; issver kui andekas ta on..
Küllap öeldi omal ajal ka mulle, et see pole käesoleva blogi kirjutamise põhjus. Hoopis elukaare ülene andekus on.
Ja nimelt, on selge, et sõna andekas kasutatakse madalamates vanuseastmetes proportsionaalselt rohkem kui täiskasvanueas.
Mis on põhjus, et andekus täiskasvanuna kõnetab järgmise põlvkonna osas enam kui oma “vanusegrupis”
Esmalt, teeme tutvust eriala eksperdi toel, andekuse olemusega.
Viire Sepp, PhD, https://www.etis.ee/CV/Viire_Sepp/est
MTÜ Eesti talendikeskus/ Tartu Ülikool
Andekuse defineerimine on suhteliselt keeruline, ka teaduses ei ole ühtset ja absoluutset definitsiooni. Määratlused sõltuvad teoreetilistest käsitlustest ning sellest, kas andekust vaadeldakse üldise konstruktina või eriannete kontekstis. Aga olemuslikult nähakse andekust siiski kõrgete ja/või silmapaistvate tulemuste valguses, mille saavutamiseks on vaja nii kognitiivsete (võimed) kui mittekognitiivsete faktorite (motivatsioon, tahe, füüsilised eeldused jms) koosmõju keskkonnaga. Laste ja noorte puhul on arendava keskkonna mõju eriti oluline. Varane märkamine ja aktiivne tegelemine lapsega kodus, motiveeriv – huvist ja tugevustest lähtuv diferentseeritud õppetegevus formaal- kui mitteformaalhariduse asutustes, õpetajate ja treenerite roll, innustavad eeskujud erinevatest valdkondadest ning võimalus tegutseda vähemalt aeg-ajalt samade huvide ja võimete kaaslastega on õppija potentsiaali avamiseks ja maksimaalse arengu toetamiseks üliolulised. Mõiste määratlemine on oluline, et osundada sihtrühm, kellele on suunatatud vajadusel hariduslikud vm tugimeetmeid (ehk – kellele ja kuhu anda raha).
Andekus võib avalduda erineval moel, loe nt Howard Gardneri multiintelligentsuse teooria kohta (Sepp, 2010).
Samas võib küll olla andekas eelduste mõttes, kuid mitte saada talendiks, st top 5-10% valdkonna tippude hulka kuuluvaks tulemuste mõttes (vt Françoys Gagné mudel, vt Sepp, 2010).
Mõtteviis ja implitsiitne ehk meie kui otsustaja subjektiivne arusaam andekusest mõjutab meid praktikas rohkem, kui arvame. Seega on õppijate annete arengu toetamiseks oluline pedagoogide ja ka lapsevanemate andekusalase teaduspõhise teadmise omandamine kui ka juurdekasvuuskumust toetava, jõupingutust ja edenemist märkava ja toetava tagasiside andmise oskuse omandamine.
Levinumaid müüte ja stereotüüpe andekuse ja andekate kohta:
andekad on viielised ja tublid õpilased (vastulause: andekate hulgas on rohkem alasooritust kui võrdlusgrupis);
andekus väljendub igal juhul ja sõltumata keskkonnast (vastulause: soostereotüüpde tõttu, madalama sotsiaalmajandusliku staatusega peredest pärit; puude või häirega õppijate puhul võivad anded jääda märkamata);
andekad on andekad kõiges (vastuväide: nt spetsiifiliste õpiraksustega või nõrkade sotsiaalsete oskuste või füüsilise arenguga või topelt-erilised lapsed).
Väljakutsed:
Stereotüüpide ja müütide murdmine;
Sildistamise ja stigmatiseerimise vältimine;
Võimetekohase pingutuse pakkumine (pea silmas lähima arengu tsooni);
Võistluse rehabiliteerimine (õpilased ise peavad üheks olulisemaks iseseisva arengu stiimuliks, neile väga oluline võimalus huvi-ja sama võimete tasemega kaaslastega ning valdkonna tippudega kohtumiseks; täiskasvanute ülesanne on võistluse eesmärgistamine ja tagasisidestamine selliselt, et see toetaks osalejate seesmist motivatsiooni);
Survestamise vältimine (nii lapsevanemate kui ka kooli poolt);
Mugavuslahenduste vältimine (lisaülesanne kui karistus; mitte abiõpetajana nõrgemata õpetamisel, vaid kui üldse, siis näiteks ringijuhina abiks nooremate sama huviga võimekamate õpilaste juhendamisel);
Varane märkamine (vt näiteid võimalike andekusele viitavatele märkidele märkamisele suunavatest hinnangulehtedest Sepp, 2010);
Lõimimine (mitteformaalhariduse, huvikoolide ja kõrgkoolide poolt pakutavate õpivõimaluste arvestamine üldhariduse õppekavas).
Kõik need meetmed on suunatud alasoorituse välimiseks ning andekate laste ja noorte emotsionaalse ja sotsiaalse heaolu tagamiseks. Andekuspedagoogika kui vastukaal klassi- ja vanusepõhisele grupeerimisele, nivelleerivale, üks-suurus-sobib-kõigile õppele, formaalsele hindamissüsteemile. Süsteemne lähenemine laste annete ja võimete märkamise ning toetamisele nii kooli, hariduspiirkonna kui ka riigi tasandil.
Koostöö olulisus!!!
Sarnaselt muude väga oluliselt keskmisest erinevate laste toetamisega, on vaja läheneda ka keskmisest kõrgemate võimetega õppijate toetamisele.
Soovitus: koolides või hariduspiirkonnas võiksid olla andekate hariduse koordinaatorid, kellel on parem andekuse-alane ettevalmistus ja kes koondaksid info nii õpilaste tugevuste kui ka võimalike arenguvõimaluste kohta.
MTÜ Eesti Talendikeskus on valmis nõu ja jõuga kaasa aitama, talendikeskus kui kompetentsi- ja teadmuskeskus, vt FB @eestitalendid.
Loe lisaks: Sepp, V. (2010). Andekuses ja andekatest lastest. Atlex